Tagasitulek.

Tere taas. Pole juba pea kolm aastad siia mitte midagi. Põhjus on lihtne pole olnud kas aega või siis pole tahtmist olla aga nüüd siis kirjutan taas. Ja selleks peate te tänama Sandrit kuna temaga msnis vesteldes tuli mul suur kirjutamis tuju peale. Ma tänan sind selle eest SANDER. :D Pean saladus katte all ütlema, et tegelikult olen juba viimased paar kuud kirjutanud midagi aga.... seda teavad ainult need kes teavad. Kirjutaks siis siia natukene oma elust. Mis selle kolme aastaga on juhtunud. Kui paljud teavad, et ma käisin Räpinas koolis siis pean tunnistama, et see kool jäi pooleli. Miks see põhjus jääb minu teada. Pole vaja teil seda teada. täpselt aastal 2011 esimesel Jaanuaril sain ma lapse. Jah tõesti, minust on ema saanud. Ühe pisikese aga samas ka suure poissi ema.

Poissi nimeks sai Aron. Ilus ja lihtne nimi. Aga see selleks. Ei hakka siin oma lapsest rääkima. Räägin parem sellest, et olen juba kuu aega tööl käinud. Kuigi see pole see amet mida ma oleks tahtnud teha. Aga pean tunnistama üles, et mulle täitsa meeldib see töö. Kuid sellel on ka üks suur miinus. Nimelt see, et ma ei räägi VENE keeld ja seekäib pinda. OIIII kuidas ma kahetsen seda, et ma kooli ajala lasin kõik oma venekeele asjad emal ära teha. Kes kurat oskas aimata, et mul seda tulevikus vaja läheb. Kui koolis käime siis me mõtleme, et miks meil üht ja teist asja tarvis läheb. Ja seda tegin ka mina. Nüüd kus olen ise töö inimene saan aru, kui kasulik on koolis käia. Nii et kui keegi kooli õpilane peaks seda kunagi lugema siis teile teadmiseks. Kunagi ära lase oma vanematel teie kooli asju ära teha vaid püüdke ise hakkama saada ja hiljem tulevikus olete te tänulikud sellega. Aga kui tõesti hakkama ei saa siis palu abi aga las nad aitavad sind minimaalselt. Aga aitab nüüd sellest... Millest siis veel rääkida. Ahh ma tean :D Selle viimase kuu ajaga olen ma saanud endale jube palju uusi tuttavaid. Nii töölt kui ka facebooki ja msni kaudu. Kui vahepeal oli mul jälle selline tunne,et ma olen siin ilmas üksi ja keegi ei soovigi minuga suhelda siis nüüd on asja lood hoopis teised. Ma olen aru saanud, et kui sa ise ei suhtle siis ei hakka ka teised sinuga suhtlema. Võin siin kohal tänada Kevinit kes lõi FB-sse gruppi kus inimesed toetavad üksteist ja kuulavad alati sind kui sul on kas või pisikene mure või sind kiustatakse kas koolis või siis ükskõik kus. Kuna ise olen ka läbi elanud sellise eluetapi kus mind kiusati koolis ja olin arvamusel, et terve maailm on minu vastu siis olen alati valmis kuulama kõiki kellel on mingi mure südamel. Ma pole kindel kas tasub kirjutada sellest siia. Kuidas ja mis moodi mind kiusati koolis. Kui tõesti kedagi huvitab siis võib seda minu käest küsida msnist.( nossutis89@hotmail.com). Mind võib lisada kõik kes arvavad, et ma saan naid aitada või siis kui teil on mingi mure mida sa ei suuda ise lahentata. ___________ Viimased päevad olen ma rohkem msnis istunud kui kuskil mujal. Selleks on ka hea põhjus. Kuna seal on mul nüüd selline rahvas sees kellega ma saan vabalt sauhelda. Kuigi ma pean tunnistama, et hetkel kui seda kirjutan on mul suht sitt tuju. Kuna ma mõtlen jälle nendele inimestele kes on minust eemal. Näiteks Mannu, Kelli, Keili, Janis, Alex, Kadi...jne. Neid inimesi on veel aga need on põhilised keda ma nagu mega palju taga igatsen. Üks jama asi on see, et nad elavad minust nii kaugel ja ma ei näe neid nii tihti kui ma seda sooviksin. Alles üks päev sain ma jube suure üllatuse osaliseks. Mulle nimelt helistas üks inimene kellest ma polnud juba ammu mite midagi kuulnud. Ma lausa arvasin, et see inimene on mind ära unustanud. Agatuleb välja, et ei ole. Ma olin sel päeval meeldivalt üllatnud. Ja terveks õhtuks ja järgmiseks päevaksoli mu tuju laes. Aga nüüd vist aitab. sellest plämast. Lõpetan hetkel. Kui midagi huvitavat juhtub või kui mõtted lendlevad mu peas siis kirjutan siia veel midagi.